Ravi kui peegelpilt

Reede 17 veebruar..sean sammud arsti juurde. Endal jalad all värisemas, mõtlemas, ´´kas see oli ikka nüüd õige tegu..äkki peaksin ikka tagasi koju minema..saan veel arstiaja tühistada..okei aga mida see minult võtab? ei midagi ju..ma ei kaota sellega midagi...aga pärast annabki lihtsalt toidupüramiidi ette ja ütleb, et näe söö selle järgi ja kõik on okei... ei ole ju´´
Arstile oli väga lihtne kõike rääkida, sest ta küsitlemisviis oli väga hästi süstematiseeritud ning tundsin end justkui suvel mere ääres sõbraga kivipeal istumas ja kaugusesse vaatamas, pajatades samal ajal kõike, mis hingel. Esmane visiit oli tund ja see tund kulus ikka ära ka. Ei läinud pikalt aega, kui ta ütles et diagnoos on buliimia. ''emn..nojah..ongi tõsi?!..ee..okei'' Mu reaktsioon oli nagu ta oli, alles päevi hiljem jõudis mulle kohale, et ongi buliimia.
Eelpool kirjutasin, et mis ja kuidas siis ravi välja näeb. Ise-tabletid-haiglaravi. Hatsaaa kõik kolm lataki korraga arst rääkis ette siis viskas silma kirjuks küll..sest mul on kool ja praktika ning kui saan käin ka oma isal tööl abis..kuidas ma dealing nende kõigega korraga?
Kõige ebameeldivam oli alles veel ees.
Kuna haiglasse saan oma praktika tõttu alles mai kuus, andis arst mulle toitumismenüü malli, millega mu keha on kohanenud alles nüüd..12 päeva hiljem.

Esimene nädal oli kõht harjumatult punnis, pidevalt korises ja porises ning juba kolmandal päeval hakkasin oksendama. Seda mainis ka arst, et kui keha pole harjunud (kuna toitusin peamiselt enese piitsutamise ajal 1-3 korda päevas) siis võib tekkida ka iiveldus alguses. Ma ausaltöelda ei uskunud teda, lasin selle suht kõrvadest välja nagu tühja õhku. Veetsin kogu iiveldava päeva voodis, sest mul oli tohutult nõrk olla ja niisama naljalt ma pole iiveldaja..ma ei mäletagi millal viimati iiveldasin. Samuti ei jää ma ka naljalt haigeks ning palaviku pole mul aastaid olnud. Ka sellel voodipäeval ikkagi proovisin süüa iga 2-3 tunni tagant seda, mille järele keha igatses. Sõin päeva vältel puuvilju ja röstsepikut. Järgmine päev ärgates tundsin end nagu super charged jänes ja mingi uut viisi energia oli tekkinud. Oli raske midagi üldse selga leida, sest punnis kõhu tõttu oli ebameeldiv olla.

Jaanuar 2017

Ma ei tea kuidas teistel buliimikutel, aga minu biggest fear overcome on olnud sellest rääkimine oma perele ning selle avalikustamine. See ei tähenda et ma nüüd igal pool kõigile sellest ise pläkutama hakkan, aga olen leidnud viisi kuidas seda kõike endast välja saada ja samas tahaksin ka kogu ravi vältel kõik kirja panna, et kunagi oleks hea võrrelda ning loodan samas, et see on abiks või tõukeks kellegile, kes samuti vb vajab abi, aga ei tunnista endale. Mulle meeldis haigust hoida ainult iseendale, sest inimesed, kes selles ei ole - sellest ka aru ei saa ja kui seletada seda kellelegi kes sellest aru ei saa, siis paneb see tekitama endas pahameelt, et kuidas ma sain teda usaldada, kui ta ei saa minust mitte midagi arugi ning toob mulle ainsa etteheite, et see on ju kõigest toit, küll saad üle. Kõige esimene inimene kes sellest teadis, oli minu noormees. Juba suvel ma rääkisin talle, et midagi on mäda, see pole normaalne. Tema toetus on aga 110% minuga ning ma ei kujuta ette mida ma teeks ilma temata. Ta küll ei mõista seda ja ta algul ei saanud arugi et mul midagi viga on aga nagu ikka, oskasin ma hästi seda varjata. See eest ta kunagi ei halvustanud või kommenteerinud minu söömisi, ta ei öelnud milline ma võiksin olla või milline notsu ma olen kui paki komme ja jäätist terve liitri ta ees ära sõin(kui tema ees sõin siis leidsin lihtsalt hea vabanduse et ''mul lihtsalt suurem magusaisu täna'' ja üldjuhul alati valisin sellise situatsiooni kus ka temal oli parajasti magusapakk käes et me koos ikka nosime). Sügisel kooli minnes tuli kuidagi jutukäigus välja ka, et ühel mu tuttaval on häiritud toitumiskäitumine ning sellest ajast saadik oli mul palju kergem, kuna oli ju kellega rääkida ning ta mõistis ja mõistab mind siiani a-la-ti. Peale arsti värisesin paar päeva, et end kokku võtta ja rääkida sellest oma ämmale ja oma perele. Õeh kui ebameeldiv oli rääkida...nagu räägiks umbes oma suurimast ja häbiväärseimast saladusest. AGA koorem mis õlult peale hirmu ületust langes oli tuntav. Ja seda enam ma ei tundnud end nii ebameeldivalt, kui kõigest ära rääkisin. Ühtlasi andis omakordse tõuke blogimiseni see, kui sain oma hirmu ületatud..mis seal enam karta on? Kui juba ravi siis täiega ikka.